Rockilegend Cui Jian

Cui Jian on Hiinas endiselt populaarne
Cui Jian on Hiinas endiselt populaarne

Pekingis sündinudJia Cui Jiani võib pidada Hiina rockmuusika isaks. Artisti tipphetkede hulka kuulub esinemine kontserdil „100 artisti rahu poolest“, mis peeti 1986 aastal Pekingi staadionil. Pärast seda on mees üles astunud kõigil rockiteemalistel üritustel. Ehhki Hiina muusikaelus sünnib iga päev uusi tähti, on Cui Jianil positsiooni hoidmine õnnestunud.

Muusika on lauljale alati hingelähedane olnud ning lapsena mängis Cui trompetit. Trompetimängijast rocklauljaks saamine ei ole ehk iseenesestmõistetav samm, aga Cui meelest on rockmuusika isiklikum ning selle kaudu on parem oma tundeid väljendada.

Lääne mõjud.

Cui on saanud mõjutusi klassikalisest Hiina muusikast, aga ka lääne popmuusikast. Kaheksakümnendatel kuulas laulja hiphoppi, mille ilminguid mehe muusikas samuti esineb. Kuna hiina keel on iseenesest nii ainulaadne, peab Cui arvates hiina rockmuusikat esitades kasutama traditsioonilisi hiina instrumente. Cui ise neid oma muusikas kasutabki.
Laulja võrdleb meelsasti lääne muusikat Hiina omaga. Isiklikult meeldivad mehele mõlemad. Tema meelest on ida ja lääne muusika vahel ühine see, et mõlemad üritavad leida mõistuspära ja kirge. Hiina muusikutel ei ole muusikas konkreetset sõnumit või kuulajaskonda. See jääb kuulajale avatuks.

Turundusprobleemid.

Hiinas ei ole väga suurt rockikultuuri või üleüldse muusikakultuuri. Sestap on Cui reeglipäraste ajavahemike järel põrganud kokku oma muusika turundusprobleemidega. Hiinas õpitakse muusikat tundma eeskätt „lehti lugedes“ ja Cui hinnangul võtab hiinlaste „muusikaline koolitamine“ veel aastaid aega. Viimase 20 aasta jooksul on Hiina muusikas palju juhtunud. Ehkki rockmuusika on Hiinas veel suhteliselt uus nähtus, on Cui hoomanud sellesse positiivset suhtumist. Ta loodab, et see ilming jätkub ja tulevikus küündib Hiina rockmuusikatase sama kõrgele nagu lääne oma. Laulja meelest on oluline, et soosing tuleb iseenesest, mitte sunniviisil.

Bookmark and Share

Autor: Jonna Wibelius
Tõlkija: Agneta Land-Koskinen