Mao Zedongi pärand elab siiamaani jõuliselt tänapäeva Hiinas. (Pilt: Wikipedia)

Timothy Cheek on British Columbia Ülikooli Aasia uurimisinstituudi professor ning ajakirja „Pacific Affairs“ toimetaja. Tema teadus-, tõlke- ja õppetöö on keskendunud Hiina lähiajaloole. Eriti põhjalikult on Cheek uurinud hiina haritlaste rolli kommunistlikus parteis. Tema sulest on ilmunud muuhulgas raamatud "Living with Reform: China Since 1989" ja "Propaganda and Culture in Mao’s China" . Küsisime Timothy Cheekilt, milline juht Mao oli?

Igavene revolutsionäär

- Mao oli karismaatiline isiksus, hea kirjutaja ja osav taktik. Ta oli juht, kes oskas inimesi inspireerida. Mao oskas enda huvides ära kasutada Hiiina poliitilist kultuuri, mis oli sel ajal paratamtult segu konfutsionismist ja selle aja harjumustest. Poliitiline süsteem oli äärmiselt patriarhaalne ja selles valitses range hierarhia. Chiang Kai-sheki, Sun Yat-seni ja Mao juhitud poliitika ideaali keskmeks oli tugev meessost kõrgeim juht. Hiina kommunistlik partei otsustas teha Maost ülemjuhi alles peale Chiang Kai-sheki tõusmist Kuomintangi etteotsa, mis toimus aastal 1943, peale Chiang Kai-sheki teose „Hiina Saatus“ ilmumist. Kommunistid otsustasid samaga vastata. Nende sooviks oli mobiliseerida 1940-ndatel sõdade käes kannatanud talupojad, aga kõik teavad mis 50-ndatel ja 60-ndatel aastatel nihu läks.

Mis ajendas Maod ellu kutsuma nn.„suurt hüpet“? Professori väitel on põhjus eelkõige selles, et Mao oli igavene revolutsionäär.

- Erinevalt oma kolleegidest, ei tundnud Mao saavutatust kunagi täielikku rahulolu. Enamike jaoks oli tehnokraatliku nõukogude stiilis autoritaarse sotsialistliku süsteemi rajamine piisavaks edusammuks. Mao aga soovis revolutsiooni jätkata. Ta kartis konservatiivsete jõudude tõusu nii kommunistlikus parteis, kui ka talupoegade ja keskklassi hulgas.

Mao kolm viimast revolutsiooni

Timothy Cheek räägib kolmest viimasest revolutsioonist, milledeks olid „Saja lille liikumine“, „Suur hüpe“ ja kultuurirevolutsioon. Igasse revolutsiooni soovis Mao kaasata erinevaid ühiskondlikke gruppe.

- Mao soovis 1950-ndate aastate keskpaiku ehitada riigivõimu intellektuaalide abiga. Ta uskus, et erinevad kampaaniad on oma töö teinud ning haritlaste mõttemaailma ümber kujundanud. Tänapäeval peetakse sellist ideoloogilist ajupesu üsna karmiks võtteks. See oleks nagu piibli lugemine politsei valve all. Mao andis plaanile nimeks "Saja lille liikumine", ja selle eesmärgiks oli koondada riigi helgete peade rivid. See plaan aga kukkus täielikult läbi, kuna haritlased suhtusid parteisse palju kriitilisemalt kui algselt arvata osati. Sellele järgnes parempoolsetevastane kampaania. Saades aru, et haritlased on teda alt vedanud, pöördus Mao lihtrahva ja talupoegade poole ning käivitas plaani „Suur hüpe“. Probleem oli aga selles, et need meetodid, mis veel 20-ndatel, 30-ndatel ja veel ka 40-ndatel aastatel olid tõhusad põllumajanduse ja sõjatööstuse edasiviimisel, ei olnud edasist riigi arengut silmas pidades enam efektiivsed.

Prof. Timothy CheekSuurt hüpet on süüdistatud näljahädade tekkimises, millede tagajärjel suri miljoneid hiinlasi. Cheeki väitel, ei olnud see idee majanduse seisukohalt võttes üldse nii hull kui võiks arvata.

- Hiina oli 1950-ndatel aastatel situatsioonis, kus riigil oli käsutuses palju tööjõudu, kuid majanduslikke ressursse nappis. Kommunistlik partei oli huvitatud teaduse ja tehnoloogia arendamuisest, aga selleks pidi kusagilt leidma vajalikud ressursid. Sellest vaatevinklist lähenedes võib öelda, et mõte tööjõu muutmisest kapitaliks oli täiesti õigustatud. Kuidagimoodi ei või õigustada aga seda, et vahetult enne suurt hüpet läbi viidud parempoolsete vastase kampaania ajal alistati hirmutamise ja terrori abil Hiina intelligentsi eliit. Insenerid, teadlased ja muud spetsialistid tõjuti kõrvale ning nad ei julgenud vastustada kohalike parteikaadrite tegevust. Siis otsustas Mao siirduda tagasi Yan'ani revolutsioonise vaimu juurde ja kasutada kõrgelt motiveeritud poliitikuid ning massikampaaniaid, mis teise maailmasõja ajal end täielikult õigustasid. Aga sildade ehitamiseks ei piisa sellest et rahvas paraadil marsib. Sul läheb ka insenere vaja. Pettunud Mao süüdistas Saja lille liikumise ebaõnnestumises haritlasi, ning põlgas neid. Kui soovisid kommunistlikus parteis karjääriredelil tõusta, siis pidid oli oma ülemusele meelejärgi olema. Partei motiveeriv struktuur kannustas inimesi valetama ja edastama ülemustele selgelt liialdatud tulemusi sisaldavaid raporteid. Seda me juba teame, milliseid tagajärgi see endaga kaasa tõi. Mao juhitud komunistliku partei tegevuse tagajärjel kuivasid kokku ressursid, tööjõudu kasutati ebaefektiivselt ning riigis võttis võimust nälg.

Mao kui kaubamärk

Suure hüppe tagajärgede üle mõeldes tekib tahes tahtmata küsimus: Kuidas suutis Mao peale sellist fiaskot oma positsiooni säilitada? Timothy Cheeki sõnul on ta selle fenomeni üle 30 aastat pead murdnud.

- Miks näiteks ei toimunud 1961-ndal aastal kontrarevolutsiooni? Siin võib ära mainida paar peamist põhjust. Esimest põhjust meeldib mulle kutsuda Prantsuse reolutsiooni õppetunniks ja see on lihtne ja selge: nälgivad talupojad ei tõuse barrikaadidele. Kui keegi mässab, siis on see keskklass. Suur hüpe oli aga nii suur katastroof, et inimesed mõtlesid ainult sellele, kuidas endal eluvaimu sees hoida. Teiseks oli leninlik partei oma võimalikud vastased efektiivselt ära ellimineerinud. Kümneaastase võimuloleku jooksul oli tapetud kõik teisitimõtlejad, ning eriti laias mastaabis toimus see hävitustöö prempoolsete vastase kampaania ajal. Ühtegi suuremat organisatsiooni või poliitilist jõudu, mis oleks võinud kontrarevolutsiooni läbi viia, ei olnud lihtsalt olemas.

Miks kommunistlik partei süüd Mao kaela ei veeretanud ning kedagi teist etteotsa ei valinud? Sellele annab vastuse ideoloogia.

- Kommunistlikus süsteemisis on idee palju tähtsam kui demokraatias. Liberaalse demokraatiaga Põhja-Ameerika ja Euroopa riikides ei pruugi sulle valitsus meeldida, aga see on seaduslikult võimule pääsenud ja punkt. Kommunistlikus süsteemis selline protsess puudub. Seal loevad ideed. Kommunistlik partei oli end Maoga edukalt sidunud. Mao oli kommunistliku partei firmamärk ning partei ei võinud temast vabaneda, eriti veel peale nii ilmselget läbikukkumist.

Revolutsiooniteemaline plakat. (Pilt: Wikipedia)Milline roll on Maol Hiina poliitikas peale suurt hüpet ja kultuurirevolutsiooni? Cheek tõstatas uurimustööd tehes hüpoteesi, et peale Hiinas toimunud muudatusi ja revolutsioonilise mõttemaailma kadumist on Mao mõju lõpuks ometi vähenenud.

- Pidin suureks hämmastuseks tõdema, et mõneski mõttes on Mao endiselt tähtis. Eelkõige avaldub see Hiinas siiamaani domineerivas poliitilises kultuuris. Lugedes uudiseid Hiinast on mulle aeg-ajalt silma hakanud reportaažid demonstrarsioonidest, kus avaldavad meelt reformide tagajärjel kannatanud inimesed, kes kannavad tihti suuri Mao plakateid. Mulle meenub üks juhtum, kui Liaoningi provintsis protestis 2002-l aastal 30 tuhat töötuks jäänud töölist. Rongkäigu eesotsas kanti suurt Maod kujutavat plakatit. Meeleavaldajad tahtsid sellega rõhutada, Mao-aegse ja tänase Hiina erinevust ning häbistada võime. „Meil peaks olema tööliste võim", ütlesid nad. "Aga mida teie töölistega teete?“ Mao pärand elab siiamaani jõuliselt tänapäeva Hiinas.

Timothy Ckeeki sõnul on selline tegevus lihtsalt seletatav. Nimelt ei ole kommunistlik partei end siiamaani Maost lahti öelnud ning Suure Tüürimehe Suur Idee on ikka veel kommunistliku partei ametlikuks ideoloogiaks.

- Kuid kõige olulisemaks Mao pärandiks on muidugi maoism, ehk mõttemaailm ja poliitikastiil. Isegi kui inimesed ei maini Maod nimepidi, võid sa märgata tema loodud poliitilika mõjusid. Riigi eesotsas on üks suur juht, kes tuleb välja mingi oma suure Ideega. Vaadake kasvõi Hu Jintao sloganit „harmooniline ühiskond“ või Jiang Zemini kolme teesi. Need on tehtud Mao eeskujul. Mao õpetas hiinlastele kaks asja – jäta kõik partei hooleks ja mässa kui tarvis. Hiinas toimub osavõtt riigi asjadest ilma demokraatiata. Uurimustööd tehes olen avastanud, et Hiinas eelistavad paljud aktivistid eelistavad töötada parteis, mitte aga selle vastu. See on maoistlik lähenemisviis. See oli justnimelt Mao, kes õpetas inmestele, et mässamine on õige, mis oli ka kultuurirevolutsiooni lööklauseks. Need 15 miljonit haritud noort kes saadeti 60-ndate aastate lõpus ja 70-ndate alguses maapiirkondadesse kasvasid selle õpetuse järgi. Nad said aru, et Hiina on vaene, valitsus korrumpeerunud, ja et neil tuleb selle vastu võidelda. Mao ei osanud ette kujutada, et nad võiksid astuda vastu kommunistlikule parteile, mis oli võimul. Hiina sotsialistliku demokraatia juured avalduvad maoismis iroonilise loogika kaudu. Ühest küljest on Mao suutnud luua tugeva partei, mis on pidanud riigi stabiilsena, samas kui teistes post-sotsialistlikes riikides on läbi elatud suuri murranguid. Teisalt külvas ta ise selle vastupanuseemne, mis ohustab selle stabiilsuse taga seisvat autokraatlikku võimu.

Tõlkija: Taavi Niinimaa
Intervjueerija: Geni Raitisoja